Looduse kroon

Püüdsin alati tabada päeva, kui lesed keetsid pliidi peal oma vähest pesu ja selle välja kuivama viisid. Hiilisin mööda varjulist leseaeda, et vahtida nende keskea rõõme, mis olid tõelised etnograafia pärlid. Kui uhkelt lehvisid nööridel need vanaema trussikud, pikkade säärtega, alt ilusate pitsidega, nagu roosad flamingod. See oli kaunis vaatepilt, üks ilusamaid looduses. Varsti on see juba peaaegu kadunud liik. Ei tea, mida kannavad kord tuleviku lesed? Ega ometi neid väikseid punaseid stringe. Vaesekesed, neil hakkab neis ju külm!

Gripp

Läksin paremale, veidi taarudes külmast ja murest, jah, just, külmast ja murest. Oh seda hommikust ängi mu hingel! oh illusioonide armetust! oh paratamatust! Mida küll on selles ängis rohkem, selles ängis, millele keegi pole veel osanud nime anda  –  kas halvatust või iiveldust? närvipinget või hullu hingevalu? Kui aga kõike on ühepalju, siis kas sisaldab see ühtekokku rohkem külmakangestust või palavikku?

Pole viga, pole viga, lohutasin ma ennast, tuul on kõva, tõmba hõlmad koomale ja tatsa tasapisi. Hinga hästi aegamööda. Hinga nii, et jalalabad põlveõndlaisse ei takerduks. Ja kõnni kuhugi, ükskõik kuhu. Isegi kui sa peaksid vasakule pöörama, jõuad Kurski vaksalisse, kui lähed otse, satud samuti sinna, aga kui pöörad paremale, ka siis jõuad ikka Kurski vaksalisse. Seepärast minegi paremale, et juba kindla peale sinna sattuda. Oo, tühisus!